Miks me sööme rohkem kui tahame?

Minu kogemus ja neuropsühholoogia vaatenurk ülesöömisele.

Hei! Janne siinpool! Ma olen pidanud oma elus väga palju kordi küsima endalt järgnevat: “Miks ma jälle nii palju sõin?”. Tegemist ei ole olnud lihtsa küsimusega, sest ma teadsin vastust ainult osaliselt. Kas see oli sellepärast, et olin terve päeva end näljutanud ja mu keha nõudis, et ma midagi söön? Või oli asi selles, et üritasin maha matta mingit emotsiooni, mida ma ei osanud ega tahtnud tunda? Või äkki see tekitas minus mingi hea emotsiooni, mida ma ei suutnud igapäevaselt kusagilt mujalt saada? Kuna nende küsimuste küsimine juba tekitas suurt pinget, siis tekkis nõiaring, mis ei saanud vastuseid. Kui sa oled kunagi söönud rohkem, kui su keha tegelikult vajab ja tundnud näiteks viimase ampsu ajal tugevat süümepiina või pettumust iseendas, siis sa tead, millest ma räägin. See ei ole lihtsalt “üle söömine”. See on midagi palju keerulisemat, mis ei ole ainult seotud tahtejõuga. Kohe ma räägin sulle täpsemalt, millise tee mina läbi käisin – äkki ma loon kellegi küsimustele selgust, äkki leiab keegi siit tuge, võib-olla uut mõistmist <3

Nimelt mul kulus aastaid, et sellest probleemist aru saada, sest ma elasin pikalt veendumuses, et probleemi ei ole. Et kui ma suudaksin olla tugevam, rangem, distsiplineeritum, siis ma saaksin sellest tsüklist välja murda.

Kuidas see kõik algas?

Kui ma olin 13-14-aastane, hakkasin ma esimest korda märkama, et toit ei ole minu jaoks lihtsalt energiaallikas. See oli midagi palju enamat, palju sügavamat. See oli lohutus. See oli pelgupaik. See oli hetk, mil ma tundsin, et kõik minu ümber ja minu sees on korras isegi kui ainult mõneks minutiks, võib-olla ka turvatunne, midagi mis on minu oma. Ma hakkasin selles vanuses sööma toidukoguseid, mis olid ilmselgelt mõeldud vähemalt kolmele inimesele, sõna otseses mõttes sõin mitme inimese eest. Nendel hetkedel ma ei mõelnud otseselt tagajärgedele, sest ma olin täielikult selles hetkel, ära kadunud oma mullis, kus toit täitis mingit tühimikku minu sees..Ja kui see toit otsa hakkas saama, siis olid süümepiinad väga kiiresti tulema, mis lõppes suure vihahoog iseenda suunas (ma nutsin väga palju). Peale hakkasin ennast alati karistama, kõigepealt söömise eest, siis oma kehakaalu pärast ja lõpuks ja selle eest, et ma ei suutnud iseseisvalt lõpetada. Ja mis oli reaalsus? Reaalsus oli see, et siis tekkisid uuesti need halvad emotsioonid, mida ma hakkasin maha summutama…söömisega…näete? Surnud nõiaring.

Siis tekkis murrang, halb murrang haha, kus ma hakkasin mõtlema, et kui suudan piisavalt vähe süüa ja palju trenni teha, siis ma murran sellest rutiinist välja. Ma sisestasin endale, et asendan liigse trenni tegemise söömisega. Nii algas uus etapp: näljutamine ja ületrenn.

Kui ma olin 16, sõin ma päevas võib-olla neli leivaviilu. Hommikuti mitte midagi. Peale kooli läksin jõusaali või tennisesse ja treenisin nii kaua, kuni mu keha lihtsalt enam ei jaksanud. Ma arvan, et mustad laigud silme ees olid muutunud nii tavaliseks, et ma isegi ei pannud neid enam tähele, sest ma uskusin, et nii peabki olema, kui sa tahad hea välja näha. Heh. Tobe eks? 16-aastase mina jaoks ei olnud tobe, sest ma hakkasin väga kiiresti nägema muutust ja ma sain lõpuks selle, mida olin tahtnud..või arvasin, et olin tahtnud – ma kaotasin nii palju kaalu, et inimesed ei tundnud mind enam ära. Ma mäletan, et keegi koolis ütles mulle: “Sa näed nüüd nii hea välja, sest oled nii palju kaalu langetanud.” Miks see mind siis pani vastupidiselt halvemini tundma? Ilmselt ma ju tahtsin, et mind aktsepteeritakse sellisena nagu ma olin, mitte sellisena nagu tavapärane ideaal peaks olema. Ma tihtipeale võrdlesin ennast inimestega, kes näiteks ütlesid:

“Mul on kõht nii täis, ma ei jaksa enam süüa” – teades, et kodus üksinda ma võin süüa kaks suurt einet ära. Kuid hakkasin kasutama sama väljendit ja sööma sunniviisil vähem teiste ees.

“Mul on koguaeg nii külm, ma ilmselt söön vähe sellepärast” – teades, et mul ei ole kunagi külm, mis pani mind pingutama rohkem, et süüa vähem, et n.ö normi sobituda. Arvasin, et kui tunned külma – oled kõhna.

Aga kehakaalu langus ei olnud vabanemine. See oli ainult ajutine. Binge eating tuli tagasi. Ja tuli tagasi tugevamana kui kunagi varem.

Miks me sööme rohkem, kui tahame?

Ma uskusin aastaid, et see on lihtsalt minu isiklik probleem, arvasin pigem, et see on normaalne, mul ei ole midagi viga. Kui ma läksin psühholoogiat õppida, mäletan, et mainisin enda kogemust põgusalt kursakaaslasele ning ta vaatas mulle siiralt silma sisse ja ütles: “Sul on söömishäire, kas sa oled sellest aru saanud?”. Ma ei olnud sellest aru saanud, päris ausalt. Tegelikult tänu õpingutele ma hakkasin tuvastama aina rohke mustreid ning ma saingi lõpuks diagnoosi. Ma häbenesin seda päris pikka aega, kuid nüüdseks olen ma sellega rahu teinud, sest me õpime igast kogemusest, me suudame areneda ja kasvada, see on okei!

Tänu magistriõpingutele sain ma rohkem süveneda neuropsühholoogiasse ehk sellesse, mida meie aju ütleb sellise asjade kohta. Sain aru, et mida ma läbi elasin oli täiesti loogiline ja seletatav. Me sööme tihti rohkem, kui meie keha vajab, mitte sellepärast, et me oleme nõrgad, vaid sellepärast, et meie aju on loodud otsima preemiat ja vältima valu.

Ja toit on kõige lihtsam ja kiirem preemia, mida me saame.

1. Toit kui emotsioonide summutaja

Kui ma olin kurnatud, ülekoormatud või sotsiaalselt väsinud, tundsin ma tihti ainult üht: “Ma tahan lihtsalt süüa ja olla omaette.” Hüperfookus.

Ma võisin olla väljas sõpradega ja tunda, et ma ei taha seal olla. Et ma olen liiga väsinud, liiga üle stimuleeritud, liiga närviline. Ja selle asemel, et nende tunnetega tegeleda, fokusseeris mu aju end ainult ühele asjale: “Millal ma saan lõpuks koju minna ja süüa?”

Neuroteaduslikult on see lihtsalt meie aju viis vältida stressi ja ebamugavust. Shortcut.

Kui sa oled sotsiaalselt kurnatud, siis:

• Sinu prefrontaalne korteks, mis vastutab loogilise mõtlemise eest, hakkab vähem aktiivselt tööle.
  
• Sinu amügdala, mis on seotud stressiga, aktiveerub rohkem ja tekitab tunde, et sa oled “ohus”.
  
• Sinu aju otsib kiireimat “parandust” ja kuna toit on seotud dopamiini ja serotoniiniga, siis see tundub kõige lihtsam lahendus.
  

Sellepärast tahamegi pärast rasket päeva või stressirohket olukorda süüa rohkem kui vaja , sest see on viis, kuidas aju ennast “rahustab”.

2. Miks dieet teeb asja hullemaks?

Kui sa oled kunagi proovinud enda toitumist äärmuslikult piirata, siis sa tead, et mida vähem sa sööd, seda rohkem sa toidule mõtled.

See ei ole ju tegelikult juhus.

Kui meie keha on energiapuuduses, siis aju lülitab sisse ellujäämismehhanismi.

• Kortisoolitase tõuseb (stressihormoon), mis paneb meid mõtlema toidule veel rohkem.

• Leptiini tase langeb (hormoon, mis annab ajule märku, et kõht on täis), mistõttu näljatunne muutub veelgi intensiivsemaks.

• Prefrontaalkoor (ratsionaalne osa ajust) töötab vähem efektiivselt, mis tähendab, et meil on palju raskem impulssidele vastu seista.

Ja kui me lõpuks “murdume”, siis sööme veel rohkem kui tavaliselt, sest keha püüab korvata varasema puudujäägi ning meie aju on mõtestatud samale puudujäägile.

See on üks põhjus, miks ma olin aastaid kinni nõiaringis oma range dieedi, siis ülesöömise, siis süütunde ja uue dieediga.

Kuidas ma hakkasin sellest välja murdma?

See ilmselgelt ei juhtunud üleöö, pikk protsess väikeste sammudega. Aga siin on mõned asjad, mis muutsid mu suhet toiduga.

✔ Ma lõpetasin enda süüdistamise. See ei olnud iseloomu nõrkus, vaid ajukeemia ja harjumused. Reeglina tekkis enda süüdistamine tänu ANTsidele (automaatsed negatiivsed mõtted), mida ma ei suutnud koheselt kinni püüda ja nendega tegeleda. Kui leiame end mõtlemast negatiivselt, kritiseerivalt, siis peame püüdma selle mõtte kinni – vaidlustama selle – ning ümber mõtestama realistlikumalt.

✔ Ma õppisin märkama, kas ma olen PÄRISELT näljane või kas ma püüan midagi vältida. Hästi populaarne näide on sellest, et kui tunned nälga, siis küsi endalt, kas sa sööksid hetkel ühe banaani ära, et seda nälga summutada.

✔ Ma lubasin endal süüa ilma karistuseta. Mida vähem ma endale keelde seadsin, seda vähem tundsin vajadust “salaja” üle süüa.

✔ Ma leidsin muid viise oma stressi maandamiseks. Jalutuskäigud, päeviku pidamine, sügavad hingamisharjutused, normaalses koguses trenn, toredad ettevõtmised nt matkamine, teater, maalimine jne.

Kuid asi millest ma alustasin, oli enda emotsioonide tabamisest. Ma hakkasin tuvastama miks ja kuidas ma mingis olukorras end tundsin. Kui me ei tegele enda emotsioonide mõistmise ja analüüsimisega, on väga kerge leida vältimistegevusi. Lisan siia kaks head pildti emotsioonide kohta:

Kui sa oled selles tsüklis, tea, et see ei defineeri sind. See ei ole midagi, mida sa pead igavesti kogema. Ja sa ei ole selles üksi. Ma tean, et iga kogemus on erinev, iga lugu ja raskus on erinev, kuid ma loodan, et seda blogi lugedes sa said äkki kinnitust, et me kõik võime elada üle midagi sarnast. Palun hooli endast nendel rasketel momentidel ning järgmine kord proovi aktsepteerida seda, mida tunned <3

Kui otsid kedagi, kellega oma muresid arutada, siis olen alati valmis kuulama ning võta julgelt minuga ühendust hingelugu.ee või janne.hunt@hotmail.com.