Jõuluärevusest

Pühadeaeg on maagiline. Romantika, armsad kingitused, palju naeru ja nalja, perekondlikud, aga ka sõpruskondadega koosviibimised, toredad taaskohtumised, säravad kaunistused, maitsvad söögid & joogid. Meeletult palju positiivseid ja hinge täitvaid emotsioone. 

See on see kuvand, mis on pühadest loodud ja, mis vähemalt minu peas, tuleb kohaselt silme ette kui räägime jõuludest. Või üleüldiselt aastalõpu pidustustest. 

Me näeme sotsiaalmeediast palju säravaid pilte kus peegelduvad ainult parimad emotsioonid. Kes ei tahaks seda kogeda? Kas just seetõttu seame endale pühadeks kõrged ootused, justkui, et teistel on – peab ka minul nii olema? Ja kui ei ole, siis tunneme end halvasti? 

Ma ei taha selle postitusega siin tappa pühademaagiat, kuid jõulud tekitavad minus ka pisut ärevus. Aga miks see nii on? Proovime lahti mõtestada.

Esmalt – kingitused. Tunnen, et jõuludelt on võetud ära see põhiline mõte või fookus, milleks on alati olnud koos endale oluliste inimestega aja veetmine. Jõuludest on saanud kommertspüha, mille sagin algab juba oktoobris ja suunab ainult tarbima. Kingitused peavad alati olema parimad, ka ootused on kingisaajatel ajas vaid suurenenud. Sotsiaalmeedia on täis videoid ja pilte, mis kuuse alt 24ndal leida võis. Aga see ei kõneta mind enam. Tahan, et kink oleks sümboolne ja nii-öelda möödaminnes tore asi, mis on üks osa jõuludest, mitte põhjus miks jõule pidada. Endale tundub, et on nagu mõistlik mõte, kuid hämmastavalt paljud inimesed (ka minu ümber) on hoopis teiste vaadetega. 

Ma tahaks teha üleskutse – teeme kingitusi hingest. Teeme midagi ise! Küpsetame-meisterdame. Ärme ela üle oma võimete ja mis veelgi tähtsam, ärme osta kingitusi laenu peale. Oleme kohal, mälestused on need mis loevad. 

Teiseks – pean saama kõigiga kohtuda! Või siis kõik peavad saama minuga kohtuda? Kellel on suur suguvõsa, kärgpere või lai sotsiaalne ringkond teab väga hästi, et ootus on jõuludel justkui kõigiga kohtuda. Aga kuidas sa siis saadki ühe osaga perest jõule tähistada ja teise külastuseta jätta? Ja kui siis juhtub veel nii, et sina pead olema alati see mobiilne pool, kes on üks päev ühe, teine teise juures või isegi kahes kohas samal päeval.. kas on õigus olla sellest väsinud? Kas võiks olla okei võtta 24.12 enda jaoks vabaks, panna pidžaamad selga ja vaadata mõnusasti teleka ees jõulufilme? Ees ootavad sel aastal üsna pikad pühad, mida ootasin puhates veeta kuid reaalsus on, et sagimist jätkub absoluutselt igaks päevaks ja nii saabki puhkusest puhkama minna jälle.. tööle? 

Kolmas punkt – toit. Mida pakkuda? Kas kõike on küllalt? Kas saab ikka õigeks ajaks valmis? Kas kõik tarbivad asju mis on laual või on kellegi maitsele siiski midagi puudu? Kas tundub tuttav? Ja nii saabki laud kuhjaga täis, õhtu lõppedes on pool alles. Neli päeva jõulutoitu süüa.. mmm, vist ei tahaks. Aga kuidas sa siis ära viskad? Pakid ikka kõigile kaasa. Aga kõik pakivad kõigile oma laualt kaasa. Teeks sama välja, kui kõik jääks oma portsu otsa. Tegelikult on mul pühaderoogadega head suhted. Mulle maitsevad need maitsed, aga ehk saab neid maitseid liialt palju, sest alati on natuke raske olla. Ja ehk on minu sees ka natuke süütunnet, et sai end lõhki söödud.. 

Aga kas peaksin siis jõuludest loobuma? EI! Mõtlen hoopis välja millised oleks minu jaoks ideaalsed jõulud ja püüan neid ellu viia. Ja kui sel aastal ei õnnestu, siis uuel aastal uuesti!

Nagu ennist välja tõin, soovin, et kingitus tuleks südamest. Seega, miks mitte teha peres loosiga kingitused ja panna paika kindel hinnapiir? 

Muidugi ei pea nüüd terve detsember kingitusi küpsetama, sest vahel ikka on nii, et näed midagi ja tead kohe et vot see on ideaalne kingitus just talle! ja ostad selle mõttega ära. Nii võikski kõik kingitused sündida – mitte kohustusest, vaid tahtest. 

On okei seada piir, et igalepoole ei jõua või kutsuda hoopis külalised enda juurde vahelduseks lõputule sõitmisele. Miks mitte teha lõbus mänguõhtu koos perega nii, et igaüks toob ka lauale midagi? Praad, magus, snäkid – igaüks saab kuidagi panustada. Ka endale jääb jõulupühal rohkem aega nautimiseks. 

Lähme metsa! Lähme paneme metsloomadele porgandeid või teeme midagi muud head. Teeme head! 

Veedame pühad olles kohal, ärme raiska oma väärtuslikku aega selleks, et sotsiaalmeedias kuvandit luua. Oleme täna, siin ja nende inimestega, kes on spetsiaalselt tulnud kokku et veeta aega koos. Väärtustame seda hetke. Tagasi vaadates ei mõtle me, et oleks võinud rohkem postitada kui koos nalja teha – või noh, vähemalt mina ei mõtle. 

Teeme jõulud eriliseks ja täidame end pühade heade emotsioonidega! Loome taas jõulumaagiat ja kustumatuid mälestusi olles kohal, mitte pelgalt lavastusi telefoni galeriisse. Oleme see perekond, keda näeme klassikalistes jõulufilmides – kohal, hindamas hetke ja inimesi enda ümber.